Setomaa pärandaed

UBA - Põlduba - Vicia faba

Põlduba on Vahemere äärest pärit iidne toidutaim, mis Põhja-Euroopas sai tuntuks meie ajaarvamise alguses. Eestis teati seda juba keskajal. Talupojad kasvatasid väikeseteralist põlduba tavaliselt aialappidel, mida väetati korralikult igal aastal. 20. saj alguses ja hiljemgi tipiti ube sageli kartulvagude harjale. Uba oli vajalik valguallikas setode toidulaual ja seda kasvatati ohtrasti. Ubadest tehti toitvat suppi, kuid ube ja oakaunu sai ka niisama soolvees pehmeks keeta, nõrutada ja süüa. Oakasvatus ja oaroad on siiani siinkandi peredes au sees.

´Helbi´ on väga suurte kaunade ja heamaitseliste teradega oasort, mida on Setomaal Helbi külas kasvatatud vähemalt 60 aastat. 

HERNEH - Hernes - Pisum sativum

Hernes on üks vanimaid põlluvilju. Euroopas kasvatati seda juba meie ajaarvamise alguses. Hernekasvatuse kohta Eesti aladel on teateid keskajast. Halli- ja kollaseteralisi põldhernesorte kasvatati vanasti pea igas talus. Valgurikka toiduainena asendas hernes talupoja kesisel söögilaual sageli liha. Kuivatatud hernestest keedeti Setomaal suppi ja herneruuga, jahvatatud hernes kuulus kama koostisse. Keppide najal ronivad ja värskelt söödavad aedherned hakkasid siin laiemalt levima alles 19.-20. sajandi vahetusel. 

´Vanaema hernes´ on kõrge kasvu, suurte kaunade ja teradega ning hea maitsega aedhernes, mida on Võrumaal juba ligi 100 aastast kasvatatud. 

SIPPUL - Söögisibul - Allium cepa 

Sibul pärineb Kesk- ja Edela-Aasiast. Eestis teati ja tarvitati seda juba keskajal. Pesasibulat, mis kasvatab tippsibulast terve pesakonna, viljeldi eeskätt 18. sajandil Peipsi järve läänekaldale elama asunud vene vanausuliste külades. Vanausulised tõid oma sibulasordid ja nende kasvatamise oskuse endaga Venemaalt kaasa ja kogusid siinmail sellega tuntust. Nende kõrval on sibulat nii enda tarbeks kui müügiks palju kasvatatud ka Setomaal.

´Peipsiäärne´ pesasibul on rahvaselektsioonisort, mis on välja kujunenud siin aastasadu kestnud kasvatamise tulemusel. Sisaldab rohkelt kibeaineid, mis annavad toitudele iseloomuliku hea maitse ja tagavad sibulate säilivuse. 

KAPSTAS - Valge peakapsas - Brassica oleracea var. capitata f. alba

Lehtkapsast meenutavaid metsikuid kapsaid tarvitasid inimesed toiduks juba tuhandeid aastaid tagasi. Valge peakapsa eest peame ilmselt tänulikud olema hollandlastele, kes seda keskajal Euroopas levitama hakkasid. Eestiski kinnitavad keskaegsed ajalooallikad kapsaaedade olemasolu. Setomaal on kapsas olnud tähtis aiataim, mis ei puudunud varem ühestki aiast. Nii värske kui hapukapsas oli paastuajal asendamatu toiduaine. Oma koht on peakapsal setode aias ja toidulaual siiani.

´Jõgeva´ - Jõgeva sordiaretusjaamas 1952. a. aretatud sort. Keskvalmiv, mitte eriti tiheda ümara peaga. Ei säili talvel värskena kuigi kaua, kuid sobib hästi hapendamiseks. 

KURSLAKK - Küüslauk - Allium sativum

Küüslauk on Kesk-Aasia päritolu vana toidu- ja ravimtaim, mida tundsid paljud iidsed rahvad nii Aasias kui Lõuna-Euroopas. Eestis kasutati seda toitude maitsestajana juba keskajal. Küüslaugu söömisest loodeti eriti abi katku vastu. Lisaks inimeste tervise turgutamisele saab küüslauku kasutada ka taimekaitses putukate peletamiseks ja mõnede seenhaiguste tõrjumiseks. Oma iseloomuliku maitse ja baktereid hävitava toime tõttu on küüslauk asendamatu aedvilja ja seente hapendamisel.

Kuigi küüslaugul on palju sorte, kasvatatakse koduaedades tavaliselt teadmata päritolu taimi, mida jagatakse käest kätte. Pärandaias kasvav küüslauk on pärit Säpinast. 

PÕRG´NAS - Porgand - Daucus carota ssp. sativus

Porgand kodumaa on Ees- ja Kesk-Aasia, kust araablased selle keskajal Euroopasse tõid. Esialgu olid porgandjuurikad violetsed, valged ja kollased ning oranžiks muutusid need alles 17. sajandil hollandlaste aretustöö tulemusel. Eestis tunti porgandeid keskaja lõpul, kuid siis ei kasvatatud neid veel laialdaselt koduaedades. Maitsev, vähenõudlik ja hästi säiliv juurvili võitis aga aegamööda aiapidajate südamed. Setomaal liivased mullad sobivad porgandite kasvatamiseks hästi ja siin ei puudu ta pea ühestki aiast.

´Jõgeva Nantes´ on 1952. a. Jõgeval aretatud kohalik varasepoolne porgandisort. Oranžid tömbi otsaga juurikad on mahlased ja hea maitsega. Säilib hästi ja sobib sügistalviseks kasutamiseks.

UGURITS - Kurk - Cucumis sativus

Kurk on pärit Indiast, kus seda on toiduks kasvatatud tuhandeid aastaid. Põhja-Euroopasse ja Eestissegi toodi kurk 17. sajandil. Esimesed kurgikasvatajad Eesti linnade ümber olnud Venemaalt tulnud aednikud. Taluaedades hakati avamaa kurki rohkem kasvatama 19.-20. sajandi vahetuse paiku. Setomaal kasvatati kurki palju ja see oli hinnatud paastuaja toit. Kurki söödi ise ja veeti lotjadega Emajõge pidi Tartu turule. Ka nõukogude ajal oli Setomaa tuntud kurgikasvatuspiirkond ning siinsed soolakurgid nõutud kaup Petseri, Pihkva ja Leningradi turgudel. 

´Muromi´ on mitmeid sajandeid vana vene rahvaselektsioonisort, mida kasvatati sageli veel nõukogude ajalgi. Ümaravõitu heamaitselised viljad vajavad regulaarset koristamist, sest muutuvad kiiresti kollaseks. 

RITK - Mustrõigas - Raphanus sativus var. niger

Rõigas on Vahemere aladelt pärit teravamaitseline juurvili, mida kasvatati juba muistses Egiptuses. Põhja-Euroopas sai see tuntuks keskajal ja rõika kasvatamise kohta on meil sellest ajast mitmeid teateid. Setomaa aedades kasvatati mustrõigast rohkesti veel 20. saj. alguses. Riivitud rõigast söödi siin talvel palju ja õliga segatult oli see ka oluline paastutoit. Vahepeal unustusehõlma vajunud mustrõigas on praegu tervisliku aia- ja toidutaimena taassündi tegemas.

´Must ümmargune talirõigas´ on talviseks tarvitamiseks mõeldud mustakooreline rõikasort. Kenade ümmarguste juurviljade saamiseks tuleb seeme külvata alles peale jaanipäeva. Koristamisküpseks saavad need sel juhul septembri lõpus. 

VERREVNAARI/ VERREVNAKRI - Punapeet - Beta vulgaris subsp. vulgaris var. vulgaris

Ees-Aasiast pärit söögipeet hakkas Euroopas aiataimena laiemat tuntust koguma alles 17. sajandil. Esialgu kasvatati koos punastega ka kollase või oranži juurviljaga peete, kuid ajapikku tõrjus punapeet teised tahaplaanile. Eesti taluaedades hakati peeti rohkem kasvatama alles 19. saj lõpupoole. Peet oli ka setode toidulaual tähtsal kohal ja seda kasvatati aedades palju. Sarnaselt mitmete teiste aedviljadega kasutati ka peeti paastutoitude valmistamisel.

´Egiptuse´ oli juba tsaariajal Eestis tuntud ja 1930. aastatel siin kõige levinum peedisort. Juurvili on tumepunane ja lapik, maitseb magusalt ja säilib talvel hästi. 

´Bordoo´ on eelmisest veidi pikema kasvuajaga Ukrainast pärit pärandsort. Juurvili on tumepunane ja ümmargune, hea maitse ja säilivusega.

NAARI/ NAKRI - Naeris - Brassica rapa ssp. rapa

Naerist peetakse toidulaual kartuli ja kaalika eelkäijaks. Eesti alal teati seda juba I aastatuhande lõpul ja keskajal kasvatati naerist siinmail palju. Seda aga ei külvatud aeda, vaid hoopis ale- või kütisepõllule. Arvati, et sõnnikuga väetatud maa rikub naeri maitse. Setomaalgi kasvatati naerist veel 19. saj lõpul sagedasti ning küpsetati ja hautati sarnaselt kartulile. Laialdasem kartulikasvatus tõrjus naeri põllukultuuride hulgast. Loomasöödaks kasvatati seda aga hiljemgi. 

Vajab piisavalt niiskust, et ei läheks puiseks. Talviseks kasutamiseks külvatakse alles jaanipäeva paiku.  Sorte ´Goldball´ja ´Petrovski´ soovitati kasvatada 1920-30. aastatel. Mõlemad on kollaselihalised. Esimest iseloomustatakse kui mahlakat ja kiirekasvulist, teine sobib hästi talviseks säilitamiseks.

KURVITS - Kõrvits - Cucurbita pepo

Kõrvitsa kodumaa on Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, kus indiaanlased kasvatasid seda juba maaharimise ajaloo alguses. Euroopasse toodi kõrvits 16. sajandil. Meie taluaedades sai ta tavaliseks alles möödunud sajandi algusaastatel. Setomaal näeb tänapäevalgi pea igas aias mõnd kõrvitsataime kompostihunnikul või peenra otsas laiutamas. Temast saab valmistada erinevaid toite, kuid meil keedetakse kõige sagedamini magushapus marinaadis kõrvitsasalatit. 

Kõrvitsataim kasvatatakse oma või naabri käest saadud seemnest, mille sordinime tavaliselt ei teata. Pärandaias kasvav kõrvitsaseeme on saadud Lobotka külast, Poloda nulgast.

RABARBRI  - Harilik rabarber - Rheum rhaponticum

Toidutaimena hakati rabarberit rohkem kasutama alles 18. sajandil Inglismaal ja sealt levis see komme ka mujale Euroopas. Eestis teati rabarberit 19. sajandil eeskätt ilutaimena, mida soovitati lillepeenrasse istutada. Alles 1930. aastatel hakati selle haput lehevart rohkem köögiviljana tarvitama. Esimese rabarberikoogi või –kisselli maitse annab igal aastal tunnistust kevade saabumisest.

Koduaeda tuuakse rabarberijuurikas ikka kas tuttava või naabri käest ja selle päritolust suurt ei teata. Hinnatakse hoopis lehevarre jämedust või värvi. Pärandaia rabarber on saadud Lobotka külast, Poloda nulgast.

RJOON - Mädarõigas -  Armoracia rusticana

Mädarõigas pärineb Kagu-Euroopast, kust see keskajal mujale levima hakkas. Just slaavi rahvad teadsid ja kasvatasid seda teravamaitselist juurikat meelsasti. Eestis sai mädarõigas rohkem tuntuks 20. sajandi alguskümnendeil. Seda kasutati peamiselt kurkide hapendamisel roiskumist takistava vahendina. Taim metsistub kergesti ja tavaliselt pandi mädarõigas kasvama mõnda aia kaugemasse nurka. Vajadusel võis seda ka naabri käest laenamas käia. 

Mädarõika sorte tavaliselt ei teata ja juurikaid jagatakse omavahel käest kätte. Pärandaia mädarõigas on toodud Velna külast, Tsätski nulgast. 

TILL - Till Anethum graveolens

Till on pärit Vahemeremaadest, kus seda kasutati juba antiikajal maitse- ja ravimtaimena. Eestisse tõid tilli sakslased. Till on asendamatu kurkide soolamisel. Koduaedades hakati seda arvatavasti laiemalt kasvatama möödunud sajandivahetuse paiku koos kurgikasvatuse hoogustumisega. Seto aedades külvas till end omatahtsi teiste köögiviljade vahele. Seda kulus kurkide soolamise ajal nii rohkelt, et mõnel pool raiuti tillivarsi siis kirvega paku peal peeneks. 

Tillil on mitmeid sorte, kuid aedades kasvatatav on enamasti teadmata päritolu, mille seemneid jagatakse omavahel. Pärandaia till on pärit Säpina külast, Raakva nulgast.

HUMMAL - Humal - Humulus lupulus

Niisketes võsastikes puude-põõsaste ümber keerduv humal on meil arvatavasti muistne aiapõgenik. Sakslased hakkasid humalaid õlle pruulimiseks kasutama I aastatuhande lõpul. Humal teeb õlle kangeks, annab sellele mõrkja maitse ning parandab kesvamärjukese säilivust. Eestis kasvatati humalaid tapuaedades kindlasti juba keskajal. Setomaal hakati õlut rohkem pruulima alles 20. saj algupoolel ja humalaid kasvatati aias harva. Vajadusel korjati humala vaiguseid ja lõhnavaid õisikuid ehk „käbisid“ loodusest. 

Aretatud humalasortide asemel kasvavatakse koduaedades enamasti vanu teadmata päritolu taimi või on taimed aeda toodud loodusest. Pärandaias kasvav humal on saadud Uusvada küla, Koolina nulgast. 
 

TUBAK - Mahorkatubakas - Nicotiana rustica

Mahorkatubakas on pärit Lõuna-Ameerikast. Euroopasse toodi tubakas 16. saj keskel kui arstirohi, kuid peagi peeti temast lugu ka kui piibutäitest. Eestis oli tubakas tuntud aiakultuur 19. saj keskpaigas. Mahorkatubakas on vähenõudlikum kui teised tubakad ja kasvab meil hästi. 1920.-30. aastatel oli kodune tubakakasvatus Petserimaal väga levinud. Seda tarvitati ise ja müüdi ka maakonnapiiridest väljapoole. Üks Tallinna tubakavabrik olevat sel ajal plaaninud Petserimaale lausa tubakakasvanduse rajamist.

Mahorkatubakat nimetatakse meil ka vene tubakaks. See on teiste tubakasortidega võrreldes kangem ja robustsema maitsega. Pärandaia tubakas on saadud Saarepää külast, Tsätski nulgast. 
 

KARTOHK - Kartul - Solanum tuberosum

Eesti mõisaaedadesse toodi kartul mõnedel andmetel juba 17. saj. lõpus, kuid rahva poolt võeti see päriselt omaks alles 19. saj II poolel. Tõuke selleks andis kartuli väljaveo võimaluste avanemine Peterburi ja Soome. Seetõttu sai kartulikasvatus sajandivahetusel Põhja-Eesti talupoegadele oluliseks elatusallikaks. Setomaa taludes aga olevat juba 19. saj alguses kartulipõllud küllalt suured olnud, mis lubab arvata, et siinkandis armastati ja kasvatati seda mõnusat mugulat mõnevõrra varemgi kui Põhja-Eestis.

´Väike verev´ on tundmatu päritoluga vana kartulisort, mida teadaolevalt kasvatati just Võru- ja Petserimaal juba 1880. aastatel. Väikeseid punakakoorelisi mugulaid armastatakse mureda heamaitselise sisu ja suurepärase säilivuse pärast.

MAASK - Aedmaasikas - Fragaria x ananassa

Aedmaasikas hakkas Euroopa aedades levima 18. sajandil. Eestis on maasikakasvatusest juttu 19. sajandi II poole aiaraamatutes, kuid taluaedades olid need marjad sel ajal veel harv nähtus. Setomaa varasem ja soojem suvi sobis maasikakasvatuseks hästi. Siinseid aiapidajad võib ilmselt pidada maasikakasvatuse pioneerideks Eestis. 1930. aastatel leidus eriti Irboska ümbruse taludes maasikapeenraid juba arvestataval määral. Aedmaasikad olid Setomaal paljudele oluliseks lisasissetulekuallikas nõukogude ajal ja on seda mitmel pool tänini.

Aedmaasikal on palju sorte ja aja jooksul on neid vastupidavamate ja saagikamate vastu välja vahetatud. Seetõttu on vanu maasikasorte aedades harva leida.
 

MAAGÕKÕNÕ - Moon - Papaver somniferum

Unimagun oli juba antiikajal Vahemereäärsetes maades ravimtaimena tuntud. Meie vanarahvas eristas põllu- ja aiamoone. Unimagun on aiamoon, mis võib kergesti metsistuda. Kogu taime katab sinakashall vahakirme ja silmatorkavad õied on enamasti lillad. Rahvameditsiinis kasutati mooni rahustaja ja unerohuna. Maitsvad seemned aga sobisid hästi saia sisse panna. Eriti ilusad on unimaguna täidisõielised sordid. 

Jõgeval on aretatud 2 õlirikaste seemnetega mooni sorti ´Jõgeva hall´ ja ´Rekord´. Tavaliselt koduaias kasvavate moonide sorti ei teata. Pärandaia mooniseemned on saadud Velna küla Tsätski nulgast.  

 

Pärandtaim ja pärandaed

Pärandtaimed on vanaemade ja vanaisadeaegsed aia- ja põllutaimed, mida on kasvatatud vähemalt kaks inimpõlve. Neid kutsutakse ka ajaloolisteks, põlisteks, traditsioonilisteks või lihtsalt vanadeks taimedeks. Vanuse kõrval teeb ühest taimest pärandtaime ka lugu, mida taim meile jutustab või mälestused, mis taimega seotud.

Pärandkultuuride hulka kuuluvad vanad ärisordid, mida levitati omaaegses kaubandusvõrgus. Kuid nendeks on ka pikka aega kasvatatud kohalikud rahvaselektsioonisordid, mille seemneid, mugulaid või juurikaid jagati omavahel pigem käest kätte. Tänapäeva suurtootmises pärandsorte enamasti ei kasvatata, küll leidub neid vanades koduaedades. Nad väärivad alalhoidmist, sest toovad oma värvide, vormide ja maitsete rohkusega vaheldust üle ilma üha sarnasemaks muutuvasse aiataimede valikusse. Pärandtaimed aitavad mäletada ja seovad meid seeläbi eelmiste põlvedega.

Aeda, kus kasvatatakse pärandtaimi, saab nimetada pärandaiaks. See on otsekui varaait, kuhu on tallele pandud aiapidajate kõige kallimad aarded. Värska talumuuseumi pärandaed tutvustab Setomaa aianduse ajalugu ja siinsetes aedades enamkasvatatud taimi.

 

Tekstid koostas: Anneli Banner