Retk läbi Setomaa Luca Berti ja fotokaameraga

Artikkel ilmus esimest korda seto keelsena ajalehes Setomaa 2022  aasta veebruarikuus. Intervjuu on tehtud 2022 aasta jaanuarikuu lõpus, siis kui koroonapandeemia oli veel väga aktuaalne ning Venemaa ei olnud alustanud sõjalistrünnakut Ukraina vastu.

1913 korraldas Eesti Rahvamuuseum koostöös fotograaf Johannes Pääsukesega suure fotoretke, mille käigus tehti 317 ülesvõtet. Setomaal oli Pääsuke iseseisvalt käinud juba 1912 aastal ning tuli 1913 aasta jüripäeva ajal uuesti. 2021 aasta alguses võttis Setomaa Muuseumidega ühendust Taanis elav ja töötav Itaalia fotograaf Luca Berti ning avaldas soovi sedalaadi retk läbi Setomaa uuesti läbi teha. Kahe päevapiltniku seiklemist Setomaal lahutab täpselt 110 aastat.

Selle aasta jaanuarikuus võis Setomaal peale sattuda kummastavale pildile, mis otsekui ei klapiks käimasoleva sajandiga – külades võis kõndimas ja pildistamas näha pikka tumedasse riietatud meesterahvast. Tänapäeval pole pildistamises muidugi midagi kummalist - pildistavad kõik, teismelistest kuni jaapani turistideni, kuid siinkohal on oluline millega pildistati. Pikk tumedasse riietatud mees oli muidugi fotograaf Luca Berti, kelle töövahendiks on raskele statiivile seatud vanamoodne Linhofi kaamera kuhu käivad sisse negatiivplaadid. See tähendab loomulikult, et peale fotode tegemist tuleb need käsitsi pimikus ilmutada – puhas käsitöö. Iga kaader maksab, iga kaader on väärtus omaette, mida valitakse tükkaega. Luca kaamera toimib sama moodi nagu Pääsukese oma 100 aastat tagasi – tuleb mõõta valgus, seadistada kaameraava ja säriaeg, seada fookus. Ka kõik see võtab aega mitu minutit. Lisaks ühendab kaht fotograafi ka pildile jääv esteetika. Kui kaamera silma ette jäävad inimesed, siis seatakse need kaadrisse tõsiste nägudega, nagu vanasti, mil pildistamine oli suursündmus.

Esmakordselt sattus Luca Setomaale 2016 aastal ning teadis hetkega, et siia peab ta tagasi tulema. Toona oli käimas fotoprojekt Eesti Vabaõhumuuseumiga, mille eesmärk oli pildistada inimesi ja külamaastikke üle eesti. Maret Tamjärv vabaõhumuuseumist oli see, kes tutvustas Lucale Johannes Pääsukese pilte ning see oli Luca sõnul armastus esimesest silma pilgust. „Mulle ei meeldinud mitte ainult tema fotod, vaid ka Pääsukese teekond fotodeni. See on alati olnud osa ka minu tööst - ma ei unista ainult fotograafiast, vaid ka rändamise aspektist seal juures. See teeb protsessi aeglasemaks, annab võimaluse tunnetada maastikke, arhitektuuri, valgust, ilma ja inimesi. Alati pole see võimalik, aga ma püüan anda aega sellele kui protsessile.“

Luca on sündinud ja kasvanud Itaalias Firenzes, mis on suur, elav ja turiste täis linn. „Kuigi ma olen sada protsenti itaallane, on minu hinges midagi põhjamaist. Põhjamaa inimesed on mulle alati huvi pakkunud, juba lapsepõlvest peale.“ Seega polegi ime, et üsna pea peale keskkooli lõppu tõmbas Lucat reisima Euroopasse. „Ma jõudsin fotograafiani läbi juhuse. Tutvusin Prahas mehega, kel oli kaasas analoogkaamera. Ma ei tundnud teda, aga me saime sõpradeks kohe esimesest hetkest. Aasta siis oli 1997 ja fotomaailm tundus mulle ääretult põnev. Enne seda kui fotograafiani jõudsin polnud mul ainsatki ideed, mida oma tulevikuga peale hakata või kelleks ma saada tahan. Niisiis kui jõudsin tagasi Firenzesse, ostsin koheselt ka omale fotokaamera.“ Luca ongi suuresti iseõppija ja katsetaja. Suured ülikoolid ning seal peale surutud distsipliin ja raamid talle ei sobinud. Selle asemel leidis ta praktika koha Berliinis ajalehetoimetuses, kus õpetati talle ka tööd pimikus. Lõpuks jõudis ta siiski paariks aastaks ka fotograafiakooli Milanos, kuid olulisem oli siiski õppimine protsessi käigus. „Fotograafia andis vabaduse ja võimaluse eneseväljenduseks. Ma töötan oma silmadega ja pean seda oma parimaks oskuseks, sest ma tunnen, et käelises töös ei ole ma nii osav. Ma ei oska maalida ega joonistada, aga kaamera võimaldab mul sisuliselt maalida ilma käsi kasutamata. Sõna fotograafia tuleneb kreeka keelest ja  tähendab valgusega joonistamist. Ja see ongi fotograafia olemus minu jaoks. Tänapäeval on pildistamine rohkem jaht, tulistad 3000 pilti järjest. Minu jaoks on fotograafia võrreldav ikkagi maalimisega. Ma pigem teen ainult mõned pildid, aga võtan seejuures aega, et jälgida valgust ja kompositsiooni.“

Seekordse fotoprojekti eesmärgiks on portreteerida 21. sajandi Setomaad ja siin elavaid inimesi. Kuid nii nagu Johannes Pääsukegi, valib Luca hoolega, mida ta tahab kaadrisse jätta, millist õhkkonda tabada. „Praeguse projekti juures huvitab mind kaks külge. Esiteks etnograafiline pool – dokumenteerida, mis on alles jäänud ajaloolisest maarahvakultuurist Setomaal. Hooned, inimesed, maastikud, mis on moderniseerumise ja globaliseerumise tuultes alles jäänud sellest vanast maailmast. Pääsuke nägi omal ajal, 100 aastat tagasi, samuti seda, et see maailm, mida ta tahtis dokumenteerida on kadumas. Ta nägi oma kaadrite valimisel samasugust vaeva nagu mina praegu. Pääsuke kirjutas, et oli väga frustreeritud, kui avastas, et kõik ei kandnudki enam Setomaal traditsioonilisi rõivaid. See on ajalooline pool, aga ka projekti kunstiline külg on minu jaoks oluline. Leida õige atmosfäär ja valgus, kogeda pildistamise protsessi nendes kohtades. See osa on palju isiklikum ja tunnetuslikum, kogemuslikum. Kaamerat kasutan justkui passi, et saada luba näha neid kohtasid.“ 

Praegune Setomaa saab jäädvustatud paari järgmise aasta jooksul ning kõik projekti käigus tehtud kaadrid säilitatakse ka Setomaa Muuseumide fotoarhiivis. Luca eesmärk on Setomaad tabada igal aastaajal ning suur unistus on, et hoolimata maailma pahupidi keeranud koroona pandeemiast oleks võimalik minna pildistama ka teispoole kontrolljoont jäävat Setomaad. „Juba esimesel korral ja nüüd ka tagasi tulles tabasin, et Setomaa on intrigeeriv segu Põhjamaadest ja esmapilgul seletamatust Ida-Euroopa puudutusest. Mujal Eestis ei ole ma seda kogenud. Ma ei oska enda jaoks seda kultuurilist erinevust sõnades kirjeldada veel. Ma olen küll käinud nüüdseks päris paljudes Setomaa külades, aga samas pole piisavalt kohtunud siinsete inimestega. Tahan kogeda ja näha rohkem. Kõige rohkem kurvastas seekordse reisi juures see tühjuse nägemine – väga palju tühjasid ja lagunevaid talusid. Lugeda, et vanasti oli Setomaa ülerahvastatud ja nüüd näha seda talvist pilti on suur kontrast. Ma loodan, et minu tehtud pilte kasutatakse tulevikus sama moodi nagu nende fotograafide pilte, kes on siin ringi rännanud enne mind. Et minu tehtud tööd peetakse meeles ja kasutatakse ka saja aasta pärast. Loomulikult oleks oluline lisada ka fotod Venemaa poole jäävast Setomaast, sest ilma selleta jääb töö poolikuks ja sellest oleks väga kahju. Igatahes kahel pool kontrolljoont jäädvustatud pildid annaksid minu silmis võimaluse Setomaa justkui sümboolselt üheks liita. See oleks ilus kingitus Setomaale tulevikuks.“

Setomaa Muuseumide eesmärk on 2024. aastaks Luca tehtud fotodest kokku panna nii fotonäitus kui ka raamat. Paar aastat on veel aega, et püüda pildile Setomaa maastikud ja siinsed inimesed. Seega on veel mitmel korral võimalik tabada Setomaal hetke, kus pikk tumeda peaga meesterahvas kõnnib mööda külavaheteid suur vanaaegne fotoaparaat õlal. Oma viimatise reisi üht ilusamat hetke kirjeldab Luca Berti nii: „Viimase foto pea kolme nädalase reisi lõpetuseks tegin Matsuris kolmest tüdrukust ja neis oli midagi maagilist. Pildistades neid kolme õde tekkis mul tunne, et rändan ajas tagasi. Selles ajahetkes tundsin väga selgelt, et kaamerat saab kasutada ajamasinana – pilt minu silme ees, aga teisest sajandist. Sellest sajandist, mida ma igatsen näha. Loomulikult need tüdrukud olid tänasest päevast, seal olid märgid praegusest eluolust nagu kingad jm detailid, aga atmosfäär oli see, mille leidmisest ma alati unistan. Nende silmad, nende ilmed, ilma filtrita - neil puudusid nende nooruse tõttu need barjäärid, mis meid saadavad täiskasvanutena. Seda ma lootsin leida ja seda ma sealt leidsingi ja see annab lootust ka Setomaa tuleviku jaoks, et on noori, kellele läheb korda nende päritolu ja juured.“