Näitused

Lapsepõlv Setomaal

Värska talumuuseumis saab 2020. aasta suvehooajal kogeda lapsepõlve Setomaal.

Näitus “Lapsepõlv Setomaal” sündis mälestuste põhjal, mille kogumise käigus laekus muuseumile 49 kirjapandud meenutust nii vanema kui ka nüüdisaegsema lapsepõlve elust-olust Setomaal. Kogutud mälestustest oli üks kolmandik koolinoorte kirjutatud. Värvikatest mälupiltidest inspreeritult kerkis mänguline lisa olemasolevale püsiekspositsioonile.

Värska talumuuseum avab kaasakiskuva lapsepõlve teema läbi erinevate lugude, mängude ja tegevuste. Sel viisil on põnevust ka kõige väiksematel külastajatel. Mälestused ärkavad ellu ja loovad end taas!

Avaürituse jooksul tehti talumuuseumi koplisse Külli Kauri eestvedamisel erinevaid rõuke. Suve jooksul saavad külastajad muuseumi koplis nii kärbise kui redelrõukudega tutvuda. Heina jätkub ka hilisemaks perioodiks, et proovida puurehaga riisumist ja heinas hullamist. 4. juulil toimub talumuuseumis vikatiga niitmise treeningpäev.

Suveks ülesseatud näitus jääb Värska talumuuseumi ala kaunistama ka järgmiseks hooajaks. Selle tarbeks jätkatakse sügishooajal kogumistöödega, et ekspositsiooni temaatiliselt täiendada.

Tallinn Design House’i fotonäitus „Kummardus“

Tallinn Design House’i fotoprojekt „Kummardus“ on fotokeeles esitatud jutustus Eesti disainist, kus kohtuvad autorilooming, loodus ja traditsioonid.

Eesti disaini määratluseks on sageli kujunenud selle kahe suure naabri, põhjamaise minimalismi ning slaaviliku külluse ja värviarmastuse sümbioos, ent kultuuride kombinatsiooni kõrval on selle hinnalisemad pärlid peidus hoopis mujal. Nimelt on meie silmapaistvate disainerite loome otsesemal või kaudsemal kujul põimunud inspiratsiooniga loodusest, mõjutatud rahvuslike traditsioonide pikaaegsest säilimisest ning kohapealsete meistrite olemasolust.

Antud kontseptsiooni kaudu ongi sestap soov anda au kolmele eelpoolmainitud komponendile, paigutades seejuures praeguses ajahetkes olulisemate Eesti disainerite loomingu meie jaoks märgilistesse paikadesse, milledest üks on vaieldamatult Setomaa. See „Kummarduse“ vaatus on austusavaldus läbi Eesti disainerite silmade Seto kultuuripärandile ning siinse Eestimaa nurga maalilisele loodusele Taevaskojast Meremäeni.

Sõna kummardus kujunes selle fotoseeria ühiseks nimetajaks mitmel põhjusel. Esiti on selle taga tänuavaldus olemasoleva eest. Teisalt peidab antud sõna endas aga ühte olulist osist: nimelt viitab selle lõpp -mardus rahvakeel meie seast lahkunud hingeenergiatele, andes seeriale läbi pealkirja omalaadse ajalise perspektiivi ja loodususundilise sügavuse.

Ka muukeelsete tõlgete puhul on sõna mänguline ja sageli mitmetahuline, võimaldades näiteks inglise keeles nüansitundlikku peenhäälestust füüsilisest bow’st spirituaalse worship’ini.

„Kummardus“ näitus on Seto Tsäimajas ja õuel avatud alates 28.07.22.

"100 aastat perenimesid Setomaal"

2021. aastal täitus sada aastat setodele perekonnanimede andmisest. Kolmapäeval, 1. juunil 2022 avati Värska talumuuseumis näitus, mis selle tähtsa sündmusega seonduvat uurib ja selgitab.

Enne perekonnanimesid kutsuti seto mehi tavaliselt isa või vanaisa järgi, naisi aga mehe või isa nimega kahasse, vahel ka küla või venna järgi, juhul kui viimasega ühes talus elati.1921. aasta kevadel-suvel võttis Eesti Vabariigi valitsus vastu kaks seadusandlikku akti, mille alusel hakati sügisel Petseri ja ka Eesti-Ingeris elavatele inimestele perekonnanimesid andma. Seadus «Petserimaa ja Naroowa taguste waldade elanikkude perekonnanimede kohta» kohustas iga piirkonnas elavat vabariigi kodanikku võtma omale liignime, kellel see seni puudus. Ka anti luba võõrapärase kõlaga nimesid muuta. Oluline on märkida, et seadus lubas soovi korral inimesel ise omale meelepärase nime valida.

Ja mis siis saama hakkas, kuidas kõik korraldati ning milliseid nimesid anti või võeti, seda saabki tulla ja välja uurida meie selle suviselt näituselt!

Näitus on avatud augusti lõpuni.

Näituse tekstid: Vahur Aabrams

Näituse koostajad: Ode Oras, Ivo Posti, Tiiu Kunst, Merily Marienhagen

Näituse kujundus: Maarja Meeru

Kohtume Värska talumuuseumis! 

Elo Uibokandi maalinäitus "Keväjä häitsme' "

 Elo Uibokand on Põlvast pärit maalikunstnik ja ehtemeister, kes on õppinud kujutavat kunsti(BA) ja

ehtekunsti(MA) nii Eestis, Soomes kui praktikatel Hollandis, Portugalis ja Prantsusmaal. Ehetest

valmistab ta seto hõbeehteid ja muid rahvuslikke ning soome-ugri mütoloogiast inspireeritud hõbedast

ehteid. Tema hõbeehted leiab lehelt www.eheelo.com / FB: Elo Ehe

Sellel näitusel on väljas Elo õlimaalid, mis on valminud viimase paari aasta jooksul, enamus viimase

poole aasta sees. Näituse teema on lilled ja õied, nii kujutletud kui naturaalsed õunapuu- ja kirsiõied.

Kunstniku sõnadega: „ Minu jaoks tähendavad õied õrnust ja naiselikkust, ilu ja headust, harmooniat ja

elurõõmu ja armastust. Õis õitseb vaid lühikest aega, temas on nii palju hetke kordumatut ilu ja rahu,

täiuslikkust. Mina kunstnikuna saavutan maalis täiuslikkuse siis, kui ütlen endale – nii, see maal on

valmis! Aga järgmist alustades on jälle tunne, et ma ei tea tõesti mitte midagi ja tuleb jälle otsast alustada

ja täiuse poole tuleb üha uuesti ja uuesti püüelda. Ma ei maaligi tegelikult lilli, maalin seda nähtamatut

tunnet nende taga – kevade soojus ja lõhnav maailm, nii uus ja nii värske, kus kõik tundub võimalik...

ajatu kuldne rahu vanaema õunapuuaias, kus kõik oli turvaline ja kindel...rõõmu ja armastuse hetked, mis

hetke pärast kaovad ja ometi jäävad tallele. Soovin, et näitusekülastaja tunneks helgust ja lahkuks hea

tundega!”

Elo maalid ja prindid leiab lehelt: www.elouibokand.com

Näitus on avatud 3.06-24.07.2022 Seto Tsäimajas

Püsiekspositsioon "Õgal as´al omma piiri' "

13, mail 2022 avati Saatse muuseumis uue piiriteemaline püsiekspositsioon.

Uue näitusala väljatöötamisel oli peamiseks partneriks Blueray OÜ, kel pikaaegne kogemus muuseumivaldkonnas. Näituseala visuaalse poole aitas paika saada sisearhitektuuribüroo Ruumimeister.

Saatse muuseum on vanim praegusel Eesti Vabariigi territooriumil asuv Setomaa muuseum, millele pani 1974. aastal aluse Saatse kooli kauaaegne õpetaja ja direktor Viktor Veeber. Ühtlasi on tegu kõige piiriäärsema Setomaa Muuseumide koosseisu kuuluva muuseumiga. OÜ Blueray tegevjuht ja uue ekspositsiooni kuraator Mairo Rääsk selgitab: „Olen veendunud, et Saatse on piiriteema avamiseks parim koht. Juba siia saamiseks tuleb kaks korda ületada Vene Föderatsiooni piir, mis pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale on hoopis teistlaadne kogemus. Saatse suurimaks trumbiks on selle väga erilise paiga sümbolväärtus nii otseses kui laiemas tähenduses. Peale tugeva füüsilise piiride tunnetamise kogemuse, aitab Saatse paigana avada ka piiri mõistet vaimsel tasandil.“ Kuna näituse keskmes on setod, on esikohale seatud identiteedi ja kultuuriga seotud piirimõisted ja nende erinevad aspektid.

Saatse muuseumi poolt on uue väljapaneku sünniga tihedalt seotud olnud Setomaa Muuseumid juhataja Merily Marienhagen: „Setomaa Muuseumide kontekstis on oluline vaadelda seto kultuuri erinevatest perspektiividest, et saada kultuurist sügavam ja mitmekesisem ülevaade. See annab ka võimaluse olemasolevat kultuuri paremini mõista ja mõtestada. Piiri mõiste olulisus seto kultuuri kontekstis on vaadeldav nii lähiajaloosündmuste keerises, kuid juba  Petseri kloostri ja Vastseliina ordulinnuse aegadest.“ Setomaa on unikaalne ja omapärane piiriala ning siinsete piiride muutumine on oma jälje jätnud ka siin elavatesse inimestesse. Lisaks valitud esemetele ja lugudele aitavad piiri lahti mõtestada ka interaktiivsed Euroopa ja Setomaa kultuurikaardid ja joonisfilm, mis loodud spetsiaalselt selle näituse tarbeks.

Täiendust sai ka Saatse muuseumi väliala. Õueekspositsiooni lisandus mobiilirakendusena toimiv maastikumäng „Väigokõnõ Setomaa“, mis viib mängijad rändama Setomaa erinevatesse nulkadesse. Orienteerumismäng hõlmab ca 2 ha suurust maa-ala, kuhu tekib omalaadne mini-Setomaa koos 12 nulgaga. Rännakul saab tegevusülesannete abil tuttavaks mõiste „piir“ erinevate tähendustega ja selgemaks Setomaa jaotumine nulkadesse. Mujal Eestis sellist määratlust ei tunta.

Näituse “Elise Aun. Unustatud Eesti neiu Setomaalt?”

Näitus avab Setomaal Saatse nurgas Ulitina külas oma nooruspõlve veetnud Eesti luuletaja Elise Rosalie Auna (15. 06.1863- 02. 06 1932 ) elu ja loomingut.

Näitusega soovime tutvustada üldsuse poolt unustatud kirjaniku loomingut. Räägime luuletajast ja kirjanikust, kes on Eesti luulemaailmas debüteerinud samal ajal Anna Haavaga ning on oma loomingus kajastanud Setomaa eluolu 19. sajandi teises pooles. Ta luuletas, kogus lugusid setode elust, tegeles proosa ja luule tõlkimisega. Ühtlasi kirjutas ka proosat, avaldas kirjeldusi Setomaast ja setode elust Postimehes. Elise Rosalie Aun tegi koostööd Eesti rahvaluulekoguja Jakob Hurdaga, saates Hurdale lugusid ja kirjeldusi Saatse nulga setode elust ja kommetest. Auna loomingus on mitmeid luuletusi, kus ta kirjeldab Setomaa looduse omapära.

Pärandaed Värska Talumuuseumis

Aeda, kus kasvatatakse pärandtaimi, saab nimetada pärandaiaks. See on otsekui varaait, kuhu on tallele pandud aiapidajate kõige kallimad aarded.

Värska talumuuseumi pärandaed tutvustab Setomaa aianduse ajalugu ja siinsetes aedades enamkasvatatud taimi. Hoiame ja väärtustame pärandsorte, hooldame taimi vanade kommete kohaselt. Muuseumil on tehtud ka taluaia teemaline uurimus. Kasutame pärandvõtteid nii putukatõrjel - tagurpidi munakoored kapsaliblikate tõrjeks, kui ka muid toredaid ammuseid võtteid, mis toimivad tänini.

Pärandtaimed on vanaemade ja vanaisadeaegsed aia- ja põllutaimed, mida on kasvatatud vähemalt kaks inimpõlve. Neid kutsutakse ka ajaloolisteks, põlisteks, traditsioonilisteks või lihtsalt vanadeks taimedeks. Vanuse kõrval teeb ühest taimest pärandtaime ka lugu, mida taim meile jutustab või mälestused, mis taimega seotud.

Pärandkultuuride hulka kuuluvad vanad ärisordid, mida levitati omaaegses kaubandusvõrgus. Kuid nendeks on ka pikka aega kasvatatud kohalikud rahvaselektsioonisordid, mille seemneid, mugulaid või juurikaid jagati omavahel pigem käest kätte. Tänapäeva suurtootmises pärandsorte enamasti ei kasvatata, küll leidub neid vanades koduaedades. Nad väärivad alalhoidmist, sest toovad oma värvide, vormide ja maitsete rohkusega vaheldust üle ilma üha sarnasemaks muutuvasse aiataimede valikusse. Pärandtaimed aitavad mäletada ja seovad meid seeläbi eelmiste põlvedega. Praktilise poole pealt - pärandsordid on reeglina haigustele ja kohalikule kliimale vastupidavamad kui uued sordid.

Kindral Nikolai Reegi isikunäitus

2. veebruaril tähistati Eestimaa paljudes kohtades Tartu rahulepingu sõlmimist, millega 1920. aastal ametlikult lõpetati vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust. Värskas tähistati lisaks Tartu rahu aastapäevale veel ka kindralleitnant Nikolai Reegi sünniaastapäeva tema isikunäituse avamisega Värska külastuskeskus – Reegi majas.

Nikolai Reek (s. Bazõkov) oli maailma näinud mees, kelle vene rahvusest päritolu ei olnud takistuseks, pühendumaks jäägitult Eesti riigile. Sihikindla ja edumeelse mehena võib Reeki nimetada Eesti sõjaajaloos J. Laidoneri kõrval üheks teenekamas isikuks ning Eesti sõjaväehariduse alusepanijaks. Tema teenistuskäik on muljet avaldav. Enne Eesti sõjaväkke astumist tegi ta kaasa kogu Esimese maailmasõja, alustades 1914. Vabadussõja ajal oli algul 5. jalaväepolgu ülem, seejärel aga järgemööda 1. ja 3. diviisi ning Viru rinde staabiülem. 1925-1926 ja 1934–1939 oli Reek Eesti sõjavägede staabi ülem, 1930. aastate esimesel poolel 2. diviisi ülem, 1927–1928 Jaan Teemanti ja Jaan Tõnissoni valitsuste kaitseminister ning 1939–1940 Eesti viimase, Jüri Uluotsa valitsuse sõjaminister. Nikolai Reek oli oma aja haritumaid Eesti ohvitsere. Värskaga seob Reeki Eesti Kaitseväe Petseri Põhjalaager, mille asutamise eestvedajaks ta oli. Kohalikud on 1920. teises pooles laagrisse rajatud diviisiülema maja ikka rahvalikult Reegi majaks kutsunud.

Värskas asuvas 2020. aastal taastatud kindral Reegi majas avatud uus näitus püüab kindral Reegi isikut avada läbi erinevate tahtkude. Nagu kõik suurmehed võis ka tema olla kohati üsna vastuoluline. Kaasaegsed mäletavad Reeki tahtejõulise, kindlakäelise, energilise ja edumeelse juhina, kes võis samas olla ka vulgaarne, kapriisne ja üleoleva hoiakuga. Reek võis alama auastmega sõjaväelastesse suhtuda kõrgilt, kuid hoidis neid, kes tema soosingu vääriliseks said. Kuna teda tunti sõjaväelaste hulgas laia žestiga mehena, kes lõpetas Prantsuse Kõrgema Sõjakooli, sai tema hüüdnimeks Eestimaa Napoleon.

Lisaks hiilgavale sõjavälisele karjäärile saab näitusel tutvust teha Nikolai isikliku elu keerdkäikudega – lapsendamine, huvi arstiteaduse vastu, abielu ja esimese lapse surm, kogu pere saatmine Siberisse. 1941. aastal sõja puhkedes saadeti Nikolai koos paljude teiste poliitvangidega Ussolagi Uuralis asuvasse laagripaika. Kaasvang Jaan Treufeldt on meenutanud: „Töönormid olid aga rasked ja suured. Hädavaevalt saime normitoidu välja töötada. Ta oli, nagu paljud teised Eesti sõjaväelased, väga pahane nende üle, kes Moskvaga baaside lepingu sõlmisid. - "Meelsamini oleksime vabaduse eest võideldes ausat sõjamehe surma surnud! - Nüüd peame siin vaenlast orjates häbiväärselt oma elu hävitada laskma!"- oli tema otse kohene ütelus.“ Eestlased viidi lõpuks üle teise laagrisse, mis kandis nime Ussolsk nr 8, mida tunti ka surmalaagri nime all. Ajavahemikul juulist 1941 kuni juulini 1942 suri Treufeldti hinnangul tuhandest selles ešelonis olnud eestlasest 744. Nende seal ka Nikolai Reek - NKVD sõjatribunal mõistis Reegi surma ja ta lasti 1942. aasta 8. mail sealsamas maha.

Nikolai Reegi teeneid Eesti Vabariigi ees Vabadussõjas, Eesti sõjaväe väljaõppe moderniseerimisel ja eesti sõjakirjanduse rajamisel ei tohi kindlasti alahinnata. Kes veel taastatud kindral Reegi majja jõudnud ei ole, sel on võimalus uue näituse ning imeilusa juugendstiilis kolmekorruselise hoonega Värskas tutvust teha. Näitus jääb sellisel kujul avatuks suve lõpuni.

"Üte talo näpotüü"

"Üte talo näpotüü" näituste sari algas aastal 2000. Näitused tutvustavad seto käsitöö traditsioone kandvate inimeste oma tarbeks ja rõõmuks tehtud erinevas tehnikas töid, mõnikord ka koolitöid, oma esivanemate ja laste töid.

2022. aasta näitusel on Laine Lõvi - Setomaal öeldakse Lõvi, Laine (s.1954), Seto talumuuseumi esimese direktori käsitöö, millest on enamus pensionil olles tehtud.

Üte talo näpotüü näütüsel omma s´oo aastaka Lõvi, Laine (s 1954), Seto talomuuseumi edimätse direktori, inämbusõh pensionil ollõh tettü tüü’.

 Lainõ kirot: „Mu õnn oll sündüdä käsitüüd tegevä imä Manni ja ilosat tähelepandva esä Maksi suurdõ perrehe.

Läbi mu elo om käsitüü olnu vajaduspõhinõ: kudamine, umblõmine, heegeldämine, kanga kudamine ni’ välläumblõmine.

Latsõpõlvõst vaest kõgõ edimäne käsitüü, midä nigu mälehtä, oll´ sääne hõrrõ rõivas, midä imä pilot aknakardina jaost. Oll´ veiga vaenõ aig, olõ-õs midä osta, õga minga osta.

Kokkõ tull´ kuta hulgimb ja oppi ka kõrralikult parandama. Meelü-üs mullõ kindit-sukkõ kuta tuulaol õga ka parhilla. Õka asja tulõ tetä jo’ topõlt!

 A’ latsõlatsilõ tulõ õks kuta, kuis muido. Kõgõ paremb oppaja omm elo eis.

/---/

Varda olliva kõgõ üteh, kuuholõkul, bussih, ni’ muial. Ma veiga suur heegeldäja olõ-õs. Kõgõ paremb oppaja om elo eis. Sjool välläpanõkil vanõmb heegeldet sängukatõ om mu imäl tett.

Kunagi lubasi, õt ma tii-i seto värmilist pitsi, õga tii-i üttegi näutüst, a’ petjäst jää. Olõ ar’ tennü mito komplekti seto rõivit, helmiliisi, miihhi hammit, ummõlnu ni’ tiknü. Tennü latsilõ õgasugutsit linikit, vaipõ, päävätekke, käteräti pitse, mandalit ni’ muud. Makrameed vai sõlmpitsi meelüs mullõ parhilla kõgõ inämb tetä, käeperä’ õnnõ veiga halutasõ ni’ „ heegeldämise lihas“ saa-ai vaest kunagi tervest. A’ ilo nimel tulo ohvrit ka tuvva!“