Näitused

"Kirriv kinnas"

Obinitsa muuseumimaja teisel korrusel on avatud näitus „Kirriv kinnas“, kus on eksponeeritud Obinitsa Muuseumi kindakogu, millest vanimad arhiveeritud kindapaarid pärinevad 20. sajandi algusest ja uuemad 21. sajandi algusest.

Väljapanek räägib lähemalt seto kultuuriruumi kinda kombestikust. Saab uudistada kauneid kindaid, lugeda täiendavaid infotekste, kuulata helisalvestusi ning mängida kinnaste memoriini.

Zhanna Toht "Millest räägivad mari mustrid?"

Näituse autoriks on Zhanna Toht, kes on mari rahvusest kunstnik ja kunstiõpetaja. Zhanna soovib, et mari rahvakultuur areneks ja leiaks uusi väljendusi, mis aitaks pidada dialoogi teiste rahvastega, kus kõneldakse sümbolite keeles ja tutvumine üksteisega toimub sügavamal tasandil.

Näituse ideeliseks lähteks on mari rahvarõiva ornamendid ja tikandid. Selleks, et tikandi salapärase keele sümboleid mõista, otsustas kunstnik neid süvitsi uurida ja teistelegi piltide abil lahti seletada.

Pitsinäitus "Geomeetriline pits"

Selles kapis saab uudistada Värska Talumuuseumi kogus olevaid geomeetrilisi pitse ja nende rakendamise viise traditsioonilises seto käsitöös. Inspiratsiooni saime Seto Käsitüü Kogolt, kes korraldab igal aastal seto pitsi konkurssi, kusjuures 2025. aasta teemaks on just geomeetriline pits.

Setomaal oli kirjutamata seaduseks, et mehele minnes pidi veimevakas muu hulgas olema ka 17 meetrit pitsi. Seto naise väärikus ei lubanud täpselt samasugust pitsimustrit kunagi jäljendada, vaid ilmtingimata mõeldi midagi juurde või muudeti mõnda detaili. Vot, milline loomingulisus ja käeline oskus võis vanaaja naisel olla!

"Üte talo näpotüü"

"Üte talo näpotüü" näituste sari algas aastal 2000. Näitused tutvustavad seto käsitöö traditsioone kandvate inimeste oma tarbeks ja rõõmuks tehtud erinevas tehnikas töid, mõnikord ka koolitöid, oma esivanemate ja laste töid.

Värska Talumuuseumi rõivaaidas on  hooajanäitus "Üte talo näpotüü", kuhu seekord on oma käsitöö teistele imetlemiseks toonud kolm põlvkonda Vabarnaid: Maret Vabarna, Jane Vabarna ja Leenu Priks.

100 aastat setode perekonnanimesid

Värska Talumuuseumi külmtares on avatud näitus, mis uurib ja selgitab setode perekonnanimede saamist.

Enne perekonnanimesid kutsuti seto mehi tavaliselt isa või vanaisa järgi, naisi aga mehe või isa nimega kahasse, vahel ka küla või venna järgi, juhul kui viimasega ühes talus elati.1921. aasta kevadel-suvel võttis Eesti Vabariigi valitsus vastu kaks seadusandlikku akti, mille alusel hakati sügisel Petseri ja ka Eesti-Ingeris elavatele inimestele perekonnanimesid andma. Seadus «Petserimaa ja Naroowa taguste waldade elanikkude perekonnanimede kohta» kohustas iga piirkonnas elavat vabariigi kodanikku võtma omale liignime, kellel see seni puudus. Ka anti luba võõrapärase kõlaga nimesid muuta. Oluline on märkida, et seadus lubas soovi korral inimesel ise omale meelepärase nime valida.
Ja mis siis saama hakkas, kuidas kõik korraldati ning milliseid nimesid anti või võeti, seda saabki tulla ja välja uurida meie selle suviselt näituselt!

Näituse tekstid: Vahur Aabrams
Näituse koostajad: Ode Oras, Ivo Posti, Tiiu Kunst, Merily Marienhagen
Näituse kujundus: Maarja Meeru

Näitus/ruumiinstallatsioon "Ema tuba"

Saatse Muuseumi kõrvalhoones on avatud Ketlin Kuusingu näitus/ruumiinstallatsioon „Ema tuba“

Kuusing veetis lapsepõlvesuved Jatsmani külas, oma vanavanaema kodus, mis asub Saatsest umbes 6 kilomeetri kaugusel idas, Venemaa territooriumil. Pärast koroonaepideemiat ning Ukraina-vastase agressiooni algust pole Kuusingul enam olnud võimalik Jatsmanis käia.

Kahe riigi vaheline piir, mis jookseb niigi läbi Setomaa ning seega eraldab ka paljusid seto perekondi, on muutunud ületamatuks. „Ema tuba“ on katse hoida ühendust globaalse poliitika tõttu eraldatud inimestega ning pühitseda sedakaudu ühe kultuuri meelelaadi, mis on haaranud ja sünteesinud eripalgelisi mõjusid. Kohad võivad muutuda füüsiliselt kättesaamatuks, ent nendes kohtades elavate inimeste hoolivus, lahkus ja rõõm jäävad püsima; jäävad ühendama ja ülendama.

„Ema toa“ keskne teos on Jatsmani külast pärit pühaserätt ehk ikoonilina, mida kunstnik kasutab ruumis sarnaselt pühasenulgale ehk ikooninurgale. Rätti ümbritsevad teised esemed, mis seonduvad kunstniku jaoks ühtaegu isikliku läheduseigatsusega ja laiema piireületava kohavaimuga.

Ruumiinstallatsioon valmis koostöös EKA sisearhitektuuri tudengitega: Gert Christjanson, Annemette Kofoed, Rebeka Kollo, Kristiina Theresa Kuusik, Liina Pärn, Jaan Repnikov, Markus Sirg, Ulvi Tiit, Marleen Začek, Linda Zupping. Autor tänab: Miralda Viśnev, Alvi Nigola, Vaike Heinsoo, Mai Kuusing, Ahto Raudoja, Tea Korela, Triinu Liis Tarros, Elvi Nassar, Aare Hõrn, Andreas Põld, Gregor Taul, Mariann Drell, Jüri Kermik, Oliver Kanniste, Enno Kõllamägi, Maria Port, Taavo Idarand, Anna Grete Konsap, Henri Kaarel Luht.

Toetajad: Toomas Orutar, Setomaa Muuseumid, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kultuurkapital Sõnad: Jan Kaus Graafiline disain: Kätriin Reinart Tõlked: Toimetaja tõlkebüroo

Näitusele sissepääs tasuta